Kell oli saanud täpselt kuus õhtul kui trennist maja ette jõudsin. Sain veel viimasel hetkel telefonikõne ning jäänud olid mõned minutid. Jooksin koju, ütlesin emale, et lähen oma tuppa ja puhkan veidi. Lükkasin ukse kinni, panin tule kustu ja viskasin voodisse pikali, üritades lõdvestada oma vaimu, keha ja meeli. Kuna peale trenni olin siiski natukene väsinud, just saunast... oli see isegi kasuks, sest suutsin tänu väsinud lihastele kergemini lõdvestuda. Järgnes vaimne protsesside jada, alustasin sisemiste mõtete vaigistamist. Mõne aja pärast jään rahulikumaks. Pilt must, erinevad kogud käivad silmade eest läbi aga veel ei midagi erilist. Tajun kerget vilinat mu kõrvades, üritan olla rahulik ning viia ennast terviklikult sügavama meditatiivse seisundi lähedale. Vaimupildis käivad ja sähvatavad kiirelt mõningad umbmäärased pildid, millest ma aru ei saanud. Ajutegevus langeb, ajulainete sagedus taandub ja võnked muutuvad üha rohkem madalamaks. Tunnen kätes justkui sipelgaid jooksmas ning peopesades midagi eriti hõõguvat. See muutub aina suuremaks, järsku tunnen kuidas kehas viibimine ja hingamine kui füüsiline tunnetus sulandub niivõrd üheks. Tunnen tohutut kerget tunnet ja lõõgastunud olekut. Sellel hetkel võrdlen ma seda narkoosijärgse tuimusega, justkui oleks äsja narkoosist ärganud. Hingamine on muutunud vaevu tajutavaks, kõik on justkui nii passiivne ja automaatne. Ma ei tunne, ega taju, et peaksin sisse ja välja hingamisele tähelepanu pöörama. Tunnen ja teadvustan, et see sürr tunne mida ma kogen ei ole igapäevane kogemus. Silmad kindlamini sulgedes ja proovides tajuda enda sisemust, tunnen justkui midagi vaimupildis lähenevat. Seda on keeruline seletada, lihtsalt tajun, et midagi tuleb mu "suletud nägemisele" aina lähemale ja lähemale. See tunneb aina suureneb ja tajun selle lähemale saabumist nii 3-4 korda lainetena. Ma seletaks seda justkui... nagu tuleks mingi pilt aina rohkem ja rohkem silmadele lähedamale. Üritan hoida oma rahulikku meelt ja süvenenud taju intensiivsena, et midagigi arusaada. Misasi see on, mis toimub? Äkki käib kiire, väga hele ja intensiivne välgatus silmade ees. See tajutav sähtavus on niivõrd tugev, et pilt mu silmade ees läheb täiesti valgeks. Moment, see tunne on kadunud. See toimub nii kiiresti. Olen ehmunud, mu pulss tegi kerge hüppelise tõusu ja sähtavuse ajal ehmatan niivõrd tugevalt, et mu suu käib lahti ning keha võpatab.
Tunnen kätes nüüdseks konkreetset tulepalli, ent seda ei näe. Kogu mu peopesa suriseb ning ma ei saanud oma käsi kokku vajutada, lihtsalt puudub säärane jõud, et seda teha.
Mõni aeg hiljem olin rahulikult taastunud kogemusest, rahunenud ning juba mõne minuti pärast helistati mulle ning öeldi, et protsess on lõppenud. Tõusin voodile istukile... väljas oli pime, ribikardinate vahelt paistsid linnatuled. Oli siiski oktoobrikuu lõpp ja tont põõsas. Vaatasin ribikardinate vahelt täiesti klaasistunud pilguga välja. Nüüd hiljem ennast analüüsides, siis ütlen, et tol hetkel ei eksisteerinud mu peas mitte ühte mõtet, mitte ühte halba tunnet või mingitki emotsiooni. Tõusin püsti ja tundsin jälle, et olen täpselt nagu narkoosist ärganud. See kõik oli niivõrd sürr. Kõndisin suurde tuppa kui ema küsis mult igasugu küsimusi, jutukas nagu ta ikka. Ma ei vastanud ühelegi ta küsimusele, kuna lihtsalt ma ei võtnud nendest kinni. Tema küsimused jooksid mu peast mööda kuhugi mujale. Ma ei oska öelda, mis toimus ja kuidas see toimus... aga see paneks nii mõnegi meist inimestest mõtlema, mis on varjatud meie emipiirilise meeltemaailma eesriide taga. Kes me oleme ja milleks me võimelised oleme?
See oli hetk kus sain aru, et milleks võib inimene suutlik olla. Me kõik tunneksime seda, kunagi. Küsimus selles, kes kui pika aja peale. Tundlikkus, kuues meel, inimese aju salapära, kõik muu. Minuarust on see liiga huvitav, way too deep! Ära ainult info hankimisega üle pinguta, pea võib valutama hakata. Antud hetkel olin saanud käe valgeks - tajusin sõnaotseses mõttes tohutult võimsat bioenergiat. Mul pole põhjust enam midagi mitte uskuda ja kahjuks või õnneks ei saa ma ka Teid, armsad lugejad, kuidagi veenda ega uskuma panna. Usun, et kogeb see kellel seda edaspidiseks vaja on.
