Metapsüühika tegeleb sellega, mis asub väljaspool intellektuaalse mõttevõime ja ratsionalistlike otsustusmeetodite piire ja mis sellepärast - ja ainult sellepärast - peetakse salapäraseks. Metapsüühilise maailma iseloomustuseks on, et ratsionalistlikele kogemustele salapärasena tunduv ei olegi salapärane. See, mis tänapäeval ülemeeleliseks nimetame, oli kunagi tavaline ja endastmõistetav.
Ei pea ära vahetama ka "ülemeelelisust" "üleloomulikkusega". See, mis meelelisest tajumusest seisab kõrgemal, ei ole kaugeltki üleloomulik. Maailm on nii lõpmatu suur, kui, et inimaju julgeim fantaasia seda suudaks ettekujutada, rääkimata sellest, et inimlikud meeled seda tajuda võiks.
Meie meeled on häälestatud ainult õige lühidas ulatuses. Ainult väike tõuge silmas ja me tajuksime soojust valgusena või valgust soojusena. Näeksime nägematuid elektrikiiri valguses ehk istuksime päisepäeva ajal suurimas pimeduses. Ehk väike tõuge kõrvas - ja uskumatu kosmiline müra ümbritseks meid või ümberpöördult: me ei märkaks ainustki häält, oleksime kurdid kõige suhtes, mis tänapäev nimetame tooniks ja heliks, või kuuleksime toone ja helisid, mille eksisteerimisest tänapäev midagi ei teata. Väike muutus ajus ja me vabaneksime kolme dimensiooni ettekujutusest, tajuksime asju ja olevusi kes meie suhtes praegu ei eksisteeru, kuna nad asuvad teisel tasemel. inimese ettekujutus maailmast meie meelte tajumuskohaselt ei ole muud midagi, kui teatud viisil meie tajumusaparaati mõjutavate ärrituste lõpmatult peenendatud reproduktsioon. Objektiivses mõttes pole sel midagi tegemist "reaalsusega". Meie ettekujutus maailmast on seega tajumusete ja otsustuste produkt. Ta on sõltuv inimesest enesest. Ta on ühtekuuluv inimese bioloogilise seisukorraga. Mis meile tundub ülemeelelisena, on sellepärast ülemeeleine, et tänapäeva enamikku inimeste meeled ei ole täiuslikud. On veel inimesi teiste ja teravamate meeltega, nii nagu leidub kaugelenägijaid ehk eriti teravalt kuuljaid. Kui kõik inimesed oleksid kurdid, siis nimetataks kuulmist imeteoks, kuuljaid aga peaks ratsionalistid petisteks. Kõrvale-kaldumist harilikust madalast tasapinnast koheldakse kui ebanormaalsust, haiglast olekut või pettust. Ja nõnda materialistlik-ratsionalistlik maailmavaade eitab uskumatu kärsitusega kõike, mis ületab meelelise tunnetamise ja intellektuaalse mõistmise piirid. Ja alles moodne teadus, vähemalt osaliselt, oli adogmaatiline küllalt, et loobuda sellest mõttetust seisukohast, mille juures ei pääsetud mööda heitlusest ratsionalismi fanaatikutega. Selleks mõjusid viimaste aastate leiutised aja- ja ruumiküsimuste alal (Einstein), millele seltsib aatomite purustamise ja mõnede keemiliste protsesside küsimused, mis tugevalt põrutasid ratsionalistlist maailmapilti.
Mis puutub ürginimese ülemeelelistesse omadustesse, siis ei ole need ka tänapäeval täielikult hävinenud, vaid asuvad uneseisukorras, millest nad kord võivad ärgata, ühes inimeses kiiremalt kui teises.
Eeltoodust võiks järgneda, kui vaieldavaks muutub reaalsuse mõiste. See, mis tänapäev oleme harjunud nimetama reaalsuseks, ei ole midagi muud kui kokkulepe ratsionalistlisel alusel. Reaalsus ei ole midagi kindlaltpüsivat. Mis tänapäeva teadusele näib tõena, reaalsusena, võib sajandeid hiljem osutuda hullumeelsusena. Maailmavaatelistes küsimustes väljendub sageli ratsionalistlise uhkuse kahjulik ja takistav mõju, milline uhkus peab silmapilkset relatiivset reaalsust ainuvõimalikuks ja absoluutseks. Me teame ju, kui väga see nii kindlaks peetud reaalsus on ainult inimese vastuvõtu-aparaadi produkt. Põhimõtteliselt on tähtis see, mis eelpool ütlesime:
Reaalsus on ainult meie tüübilis-inimliku vastuvõtu-aparaadi poolt filtreeritud ja ainult osalisest asjade ja mitteasjade tajumusest saadud ärritus, milliste asjade olu on meile täielikult tundmatu ja milliseid meie ainult ülalnimetatud ärrituste tõttu tunda ja nende üle otsustada võime.
Kui seega metapsüühiline reaalsus on vastukäiv ratsionalistlikule, siis ei tohiks me seepärast esimest pidada fiktiivseks, ettekujutatavaks, nagu see sageli sünnib. Kõik oleneb "filtrist" s. o vastuvõtja inimese bioloogilisest omadusest. Moodne looduseuuria prof. Daque kirjutab:
"Teaduslikud kogemused harilikus mõttes ei ole võimelised meile andma olulisi teadmisi loodusest, nad ei ole ka võimelised otsustama ülemeeleliste teadmuste üle, seda tõekspidama või mitte tõeks pidama".
Ja müncheni õpetlane jätkab:
"Iga eksaktteadus tegeleb juba oma alguse hetkel fiktiivsusega, mitte loomutruu tõelise seisukorraga".
Kõnelesime subjektiivse vastuvõti-aparaadi mitmekesidusest, mis viib mitmesugusele maailmasuhtumisele. Aga ka objekt võib olla mitmesugune. On võimalik, et ülemeeleliste omadustega inimestele avaldavad mõju ärritused "teisest maailmast", kui meie maailm s.t. on võimalik, et paljud maailmaseisukordade eqntinua'd mõjutavad inimese mitmesuguseid minatsentrumeid. Nõnda oleks mõeldav, et inimene kui ülemeeleline inimene, piltlikult öeldud, seistes kaine continue läbilõikejoonel, võib meelte ühe osaga tulla lähemale ühele ja teise osaga teisele continuale. Aegade jooksul oleks inimene väljaviidud kuuluvusest kahele continuale, mille juures ärritavusvõime ühe suhtes degenereerus, teise suhtes aga tõusis. Rida kogemusi näitab, et sel vaatel on alust. Paul Mongre kirjutab:
"Ei tarvitse olla ainult üks maailm, millesse oleme põimitud. Selle kõrval on mõeldavad veel paljud teised mitmesuguse sisuga maailmad..."
Näitlikult ülaltoodut kokkuvõttes võime öelda: samuti nagu värvipime ei saa otsustada mittevärvipimeda värvitajumuste üle, nii ei või otsustada ülemeelelisuse kaotanud inimene maagilise inimese maailmapildi üle, ammugi seda maailmapilti hinnata.
No comments:
Post a Comment