Vaimsuse poole

Tänapäeva inimene on sisemiselt killustatud. Õiget õnne, tõelist rahuldust, sisemist rahu, sisemist hüvangutunnet tänapäeva inimene enam ei tunne. Masinate ajajärk, askeldamine ja kihutamine, ruttamine ja edasitungimine ei võimalda inimesele enam rahu. Ja nõnda võõrdub inimene pikkamisi kõigest sellest, mis ta olema peaks. Ta unustab vähehaaval, et ta on hingeline, mõistuse ja tahtejõuga varustatud olevus, ja et kõigi väliste raskuste ja takistuste võitmine algab sisemisel teel. Argipäeva masinlikkus teeb inimese enese masinaks, orjaks, kelle elu möödub masinatempos. Üksinda jäädes nii mõnigi tunneb vaiksel silmapilgul oma sisemist nõrkust ja jõuetust. Aga just sellepärast tormabki ta innukalt lõbustuste keerisesse, et seda tunnet lämmatada ja unustada. Sel kombel ei saa juttugi olla tervest, õnnelikust elust.

See ilmneb eriti rohkearvulistes enesetapmistes. Enamal juhuseil ei ole enesetapmiste põhjuseks häda ja puudus, vaid sisemised vastuolud. Miks lõpetavad miljonärid oma elu? Nad olid rikkad, iseseisvad ja - õnnelikud, aga ainult väliselt. Sisemiselt olid nad vaesed ja õnnetud. Vaatamata oma rikkusele, iseseisvusele ja välisele võimule tundsid nad oma "mina" väärtusetust ja viletsust. Nad tundsid piinavat tühjust hinges, õudset hirmu, mis neid viiski enesetapmisele. Tõelikku, sisemist õnne ei saa osta raha eest, sest ta on väärtuslikum kui raha. Ta on kallihinnalisem varandus mis omame.

Sisemise rahu ja sisemise sügavuse puudumine, vaimsuse puudumine ühenduses murede, ärrituste, haiguse, raskemeelsuse ja närvilikkuse üleküllusega, väliste ja sisemiste piinadega, ajab paljuidki inimesi enesetapmisele. Nii elame raskel ja ebatervel ajajärgul, mis meid ähvardab pikkamisi inimsoo arenemisteelt kõrvale viia. Et seda takistada, peame püüdma hingelisustumise ja vaimsustumise poole. Meie kohus on võitu saada aja hävitavatest mõjudest siseelu rikastamisega.

Kui õpime eraldama olulist, mitteolulisest, kui õpime vaatama elu uue pilguga, omame uue mõttemaailma, mis laseb ka elu varjukülgi paista heledamais värves ja loob südameis logemisarmastuse, siis ei tunne me enam endas õudset tühjust ja oleme tõeliselt õnnelikud. Siis kaob mure ja haigus jne., siis omame kõik, mis meid teeb tõeliseks inimeseks. Ja selles suunas algame praegusest peale tegutsema. L.B