Erinevad mõtlemised

Passiivne ehk absorbeeriv mõtlemine

Pöördudes nüüd nende kolme väljendusviisi juurde alustame sellega, mis neist ilmneb esimesena ja nö. iseenesest, ilma mõtleva isiku otsese kaasabita. Vastupidiselt järgmisele kahele võib seda nimetada passiivseks ja oma iselaadilt absorbeerivaks ehk vastuvõtvaks mõtlemisek, kuna ta seisab võõraste kogemuste omaksvõtmises. See on seisukord, millest meie kõik oleme läbi käinud, ja nimelt õpilase vahekord kas oma õpetajaga või tema poolt käsitatava ainega.

Vaatamata slles seisundis valitsevale mentaalsele passiivsusele tähendab selle mõtteviisi ilmumine ometi väga suurt edusammu, kuna ta on võimalik vaid siis, kui leidub isiklik ja seesmine huvi õpitava aine vastu. See huvi on aga selles seisundis veel põimitud tunnetega: mäletab ju mõnigi, et õpilasena ta on mitu korda olnud tõesti õnnelik ja sügavalt vaimustatud, aimates, et kord mõstab kõik! Sellise mõtlemisviisi ilmumist võiks nimetada ärkamisajaks, vastandina eelnevale pimedale ja tumedale olukorrale, mis kahjuks on veel väga paljude inimste loomulik vaimne seis. Igatahes on selliste inimeste arv palju suurem kui harilikult arvatakse.
Kirjeldatud absorbeeriva mõtlemisviisi saavutuseks on teadmised, mõnikord väga laialdased ja sügavad; kuid nagu eespool tähendatud, mitte teadmised ei tee inimest haritud isikuks, sest need on jõuetud temas arendama võimet, oma oskust tegelikus elus ära kasutada. See nähub kas või võrdlusest tehniku ja inseneri vahel, kellest esimene teeb ainult seda hästi, millest oma kogemusi, kuna teine sageli mõistab suurematestki tekkinud raskustest väljapääsu leida ja luua uut.
Selles pidi veenduma suur hulk meie noori riigiametnikke, kes astusid Tartu Ülikooli, lootes diplomi omandamisega suuta korraldada ja juhtida riigi asju, s.t palju suurema tähtsusega küsimusi kui nende isiklikud huvid. Lühikese aja järel nad jäid ja pididki jääma vaid oma ülemuse passiivseiks käskudetäitjaiks.
Ent raskem pettumus tabas meid kui rahva tervikut. Kui, nagu eelpool tähendatud, kutsusime välisrahvused oma juurde meid valitsema, siis tegime seda mitte sellepärast, et meie ei mõstnud ise valitseda, vaid et tahtsime enda juures parimat valitsemisviisi teostada. Meie õppimiskirg, mis väljendub selleski, et leiame igas maailmajaos eestlasi energiliselt ja edukalt omandamas võõrast kultuuri, sundis meid arvama, et kõik need taanlased, rootslased, sakslased ja venelased õpetavad meile ikka seda kõige paremat.
Kahjuks unustasime, et välismaalased meid õpetavad vaid selleks, et ära kasutada oma huvides, ja et peame vaevaga ise õppima ja keegi meid selle juures ei aita.

Analüütiline ehk peensustesse viiv mõtlemine

Eeltoodust näeme, et ülalkirjeldatud passiivne mõtlemisviis ei vii meid kusagile. Ta moodustas omalajal Euroopa keskaegse, nn. skolastilise kultuuri, selle piiratud ja lühinägelise ilmavaatega, mille iseloomustav omadus seisis selles, et kui taheti näida õigena, siis aitas küllaldaselt mõne üldtunnustatud autoriteedi tsiteerimisest. Kuid niisugune eluvõõras ja ebapraktiline olukord varises kokku täpselt 300 aastat tagasi, ja seda vaid matemaatiku ja filosoofi Descartes'i elutöö saavutusena või õigemini tema leiutise tagajärjel, millega endine mõtlemisviis asendati praeguse aktiivse ja loova mõtlemisega, mis moodustab teise ülalnimetatud kolmest mõtlemisviisist.

Oma iseloomult võib seda nimetada analüütiliseks ehk eraldavaks, ka läbitungivaks mõtlemiseks ja tema omandamine ei tähenda meile ainult täielise vaimse iseseisvuse saavutamist ehk eelpool seatud sihile jõudmist, vaid ta moodustab ka olulise tingimuse vaimse elu kaheks, teineteisest eraldatud osaks jagamisel, mille vajadusest oli kõnesid peetud ammu.
Ainult selle mõtlemisviisi kaudu võib väljenduda meie tõsine, vaimne ja aateline "mina", mida meie isa lapsest saadik kogu aeg tumestame, varjame, kägistame asendades ta oma halvema egoistliku "mina'ga", mis on keskuseks meie füüsilistele kirgedele, puhastama püüdeile ja lõpmatule lõbujanule.

Püüan lühidalt mulle määratud ruumi piires näidata, kuidas toimub üleminek esimesest mõtlemisviisist teise, mis ei tee
kaugeltki ülearuseks süvenemist nimetatud kolme raamatusse.

E s i t e k s peab loobuma pimesi uskumisest, mis on kohane vaid niikaua, kui inimesel veel puudub isiklik mõtlemise võime. Tähendab, peab hakkama süstemaatiliselt kahtlema kõiges, mis meile õpetatud. See kahtlus, mõistagi ei tohi olla eitav ja lõhkuv, mis viiks teaduse täielise eitamiseni ja rumala ning pimea jumalasalgamiseni, vaid ta peab olema loov, asjalik ja mõistlik, et kautlusest tekiks tahtmine vastavat küsimust laiemalt ja üksikasjalikumalt uurida ja anda tõuget, et puht mehaaniline teamine muutuks loovaks arusaamiseks.

T e i s e k s, kui sel viisil on tekkinud vaimne elu, mis seisneb selles, et võidakse omaette ja vaikselt püstitada küsimusi ja nende peale iseenese sees vastust leida, milline võimalus tähendab suurt edusammu, - siis tuleb iga probleem jagada nii mitmeks osaks, kuivõrd see uurijale tarvilik. Neid osi ja nende üksikasju peab eraldi käsitama ja uurima, nene ulatust ja suhtumist omavahel ja peaküsiusele kindlaks määrama. Sellepärast nimetatakse ka terve see mõtlemisviis eraldavaks ehk analüütiliseks. Täiendavalt Euklidese geomeetriale, millesse sel ajal kõik kui evangeeliumisse uskusid, mõtles Descartes välja uue, nn. analüütilise geomeetria, mis tänapäevani moodustab terve moodsa kõrgema temaatika aluse.

K o l m a n d a k s peab looma oma mõtetes korra. Nimelt selgub, et samuti nagu looduses kivi-, taime- ja loomariik järgnevad üksteisele kindlaks määratud järjekorras, tugenedes üksteisele ja võimaldades igale järgnevale olemasolu, nii ka mõtteriigis ruumi-, aja- ja liikumispõhimõtted moodustavad omalt poolt kolm laialdast ja kaugeleulatuvat ala, mille järjekord omab suurima tähtsuse nägematus maailmas. On selge, et kui meie igapäevases elus ei saa läbi kindla korrata, siis oma uues, ärganud vaimses elus peame loomulikult selle samuti maksma panema. Et korra ja mõtlemise algpõhi, see selgub ikka rohkem ja rohkem hilisema aja kõrgemas matemaatikas.

N e l j a n d a k s ja viimaseks, - kui kõik maailm meie analüütilise mõtlemise abil on jaotatud lugematuks arvuks pisiosadeks, ja igaüht neist on tundma õpitud üksikasjalikult, ja selles oma uhkust ja oma ülesannet näeb kõikvõimas euroopa teadus, siis algab uus ja väga tähtis töö. Peab kõik need eraldatud osad liitma ja nendest moodustama üheainsa, korrapärase ja sisemiselt liidetud maailmapildi, kuid mitte üldise ja igale kõlbava ja sundustliku, sest niikaua kui inimesed on mitmesugused, näiteks head ja halvad, ei ole mõeldav üks üldine maailmapilt kõigile. Selle kujundab igaüks isiklikult enesele üksinda, ja vastavalt oma parimatele mõtetele ning oma kõrgematele aadetele moodustab see ta isikliku vara. Ainult sel teel saavutab mõtlev isik oma vaimse iseseisvuse.
See on tee, mille leidmise seadsime oma sihiks. Olgu ta raske, olgu ta pikk, siiski ta on! Ligi 400 aastat tagasi on selle tee käinud üks isik ja temale järgnedes on terve Euroopa saanud mitte ainult kogu maailma intellektuaalseks keskuseks, vaid on ka omandanud jõudusid, milliseid võib kaotada vaid oma kirgede keerises.

Sünteetiline ehk liitev mõtlemine

Jääb järele kirjeldada meie mõtlemisvõime kolmandat väljendusviisi ehk omadust. Siin võib piirduda väga väheste sõnadega, kuna küsimus ei siesa enam selles, kuidas mõttelist iseseisvust saavutada, vaid kuidas seda kasutada. Peale selle on kolanda omaduse ilmumine iseenesest teise omaduse loomulik tagajärg ja nagu tõenduseks, et eelkäivad pingutused on sihile viinud. Vastupidiselt eelkirjeldatud analüütilisele mõtlemisviisile võib seda nimetada sünteetiliseks ehk liitvaks selles mõttes, et kui enne meie sihiks oli minna allapoole, pisemategi üksikasjade sisusse, siis nüüd on tarvis liikuda ülespoole ja ühekorraga haarata kõik kõige laiemad ja kaugemad küsimused nende terves ulatuses.
Seda omadust võib nimetada geniaalsuseks ja see seisab selles, et oma tahtmise järgi saab teha igasuguseid uusi avastusi, iseenesest mõista mitte oma isiklikuks kasuks, vaid terve inimkonna heaks käekäiguks, ja mite siis, kui need lihtsalt tulevad meile ise pähe, vaid ka siis, kui see on tarvilik teatava olukorra juures. See omadus ei võimalda inimesele ainult teostada lihtsaid parandusi, nagu näiteks lendamine õhust-kergemate abinõudega, vaid teha üsna uusi, igapäevasele loogikale pealtnäha vasturääkivaid leiutisi, nagu õhust-raskema aeroplaani ehitamine jne.

Kuid küllalt, ei saa ja ei peagi selles lühikeses jutus kirjeldama kõiki neid imelikke muudatusi, mis tekivad inimeses, kes leidnud oma vaimsuse, Mina - selles kisklevas ja kurjas maailmas. Seega loonud sideme oma vaikiva tunnistajaga, kes on igavese ja muutusteta maailma kodanik ja tema kõrgem ja absoluutsem Mina.