Mida taotleme

Asume seisukohal, et maailm kõigega, mis temas asub, on üks tervik, et inimene, rahvas jne. on osake sellest tervikust. Nagu kogu looduses, nii ka üksiku inimese ja rahva elus valitseb teatud reeglipärasuse, otstarbekohasuse põhimõte, mis paratamatult tekitab meis usu vaimsusesse, s.o vaimu juhtivasse ja põhjustavasse mõjusse.

Ei ükski ese, mis inimene valmistanud, nagu maja, laev, nuga jne., pole saadud juhuslikult. Nende valmistamise eel käis mõte, ms lõpuks võttis nähtava kuju. Sedasama võiks öelda kogu maailmast kui tervikust: ei ole kunstiteost ilma kunstnikuta. Ja mis on maailm, kui mitte ületamata meisterteos, kellest seisab kõrgemal ta looja. Seda maailma loovat vaimu leiame ka materjaalsetes esemetes. Viimased on ta väljendused, nähtavad kujud, vormikssaamine. Võiks öelda, nad on ta liikmed, osad, ta keha organid. Igal masina osakesel on oma ülesanne, mida täielikult tunneb ainult ehitaja. Igal keha organil on oma kõrgem eesmärk terviku teenistuses. Nii ka inimesel. Inimene peab teenima teda loonud vaimu, et saavutada tasakaalu, rahuldust ja õnne.

Peab leidma selle mõtte, sihi, otstarbe, mis istutati inimesse ta loomisel. Seda tuleb välja arendada. Nii kasvatab inimene endas sisemise, nägematu inimese. Inimese suurim ülesanne seisab selles sisemises töös enda kallal - mis tähendab universumi looja tahtmist täitma. Kui näeme ringi vaadates gal sammul nõnda palju viletsust, häda, rahulolematust ja haigeid, siis tähendab see seda, et inimene ei tunne oma elu mõtet ja sihti, et ta ei ela kooskõlas looduseseadusepärasusega või et ta sisemine inimene on arenenud vale suunas. Vastavalt siseilmale kujuneb väline inimene ja ta saatus. Sisemise ehk vaimse inimese väljaarendamisel on väga tähtis see, mis inimene mõtleb, tunneb ja usub, sest esimene kujuneb vastavalt meie ideaalidele, maailmavaatele ja mõtteilmale. Tänapäeva inimese hinge tühjus, tasakaalutus ja elu sisustus laseb kahtlematult järeldada, et meie mõtteilmaga kõik korras pole, et evime väärtõekspided ja ideoloogia ja et lõpuks meie maailmavaade on rajatud vale alusele.
Mitmedki sellest aru saades on pööranud selja materialistlik-mehhanistlikule maailmavaatele, mis eitab kõike vaimset, kuid samal ajal suuteline pole rahuldavalt lahendama elumõistatust. Mitmeid pole rahuldanud kiriklik uskki sel kujul, nagu seda tänapäeval pakutakse. Need inimesed on hakanud seniseid väärtusi ümberhindama, on hakanud otsima olulisemat ja püsivamat, kõrgemat tõde, väljapääsu valgusele ja avarusele, milline tung on võõras ja veider neist madalamal seisjaile.
Õilsama, vaimsema maailmavaate omandamiseks peame hakkama mõtlema positiivselt ja omandama uue teadvuse. Teadmuse ja usu vahel on kuristik. Sillaks, mis mõlemaid ühendab, mis viib teadmuselt usu juurde, on faktid metapsüühiliste uurimuste ja nähete näol. See sild ühendab nähtava maailma nägemata maailmaga, inimese - loojaga. Ebanormaalsed eluviisid ja vastuollu sattumine looduseseadusepärasusega on loonud soodsa pinna haiguste levimiseks, nõrgestanud inimese elujõudu ja tahet. Nende pahede vältimiseks tuleb fookus sissepoole suunata. Elada enda mitte välismaailma järgi.