Elu ja vormid

Küllaltki keeruline lugemine ning kindlasti tasub materjal üle lugeda aastate möödudes, et sellest hoopiski teine arusaam saada. Sellegipoolest huvitav ning küllaltki sügavalt paeluv infokild.

Elu - see on olelemise vormide pidev vaheldumine. Neis vormides väljenduvad mõistusepärased ideed - teisiti sepitsused, kavatsused. Iga eluvormi toob siia temasse pandud mõte. Mõte on mõistuse produkt, aga mõistus, ise väljendab ja selgitab oma peremehe loovat algatusvõimet, kes januneb selle järgi, et anda avaldumisvõimalusi vaimule. Igaüks võib oma tegutsemises seda protsessi tähele panna. Ja sama protsess juhib rahva elu kollektiivseidki avaldusi. Kõige sündiva põhjust tuleb otsida vaimust, aga tulmeused avalduvad elus olelemise vormi kaudu.

Sellest järeldus on selge ent esmalt lugedes veidi segadusse ajav: mida kindlamalt meie mõistus toetub vaimule, mida koondunumalt sisaldab endas vaimseid tõdesid, - seda avaramalt ja tugevamalt kindlustab ta oma võimu aine üle, mida esitab elu, - ja seda kindlamad ja reljeefsemad on vormid, mis ta annab ainele. Ja kui neile vormidele isegi tekitatakse vigastusi kusagilt mujalt, siis - kohandudes uutele loomingutingimustele - vaimu loova tahtega kinnitatud mõistus, teades, mida ta tahab - parandab need ja jätkab oma arenemist ja ülesehituse teekonda.

Peab meeles pidama, et takistused on õnnistuseks, et nende kaudu õpib ja omandab meie mõistus leidlikkust ja et tahtejõud kasvab jooksvalt nende ületamisega ja hakkama saamisega.

Rääkides tugevalt nendes teostes vaimust, tahaksin anda seletuse sellele mõistele. Nii mõnigi meist peab vaimsust liigselt religioosseks ja pühaks terminiks, mis tegelikult nii ei ole.

Mis on Vaim? - See on ainsam, piiramatu loov impulss, mille juhtmeteks osutume meie ise. Mis on meie? - Meie, see on mõistused, mitmesugused prismad oma suuruselt ja kõlgedelt, kus see vaim peegeldub, - prismad, mis annavad ta avaldumisile mitmesuguseid vorme ja värvinguid.

Mis on elu? - See on igavesti liikuv vahelduvate vormide kinolint, mis näitab mõistuselt loodud sepitsuste teostumist. Seepärast on selge, et avaraim mõistus hõlmab kõige rohkem loovaid võimalusi, - ta on painduv, plastiline ja võib olla vaimu kandjaks misiganes elutingimustes. Ta mõtteloomujõud sõltub ta idealismi astreljeefsest konstantratsiooni võimest, millised ideed vormivad elu.

Mõistuse kasvamine sõltub isiksuse üldise eetilise tasapinna tõusust. Eetika teljeks on omakasupüüdmatus.

Ebaeetilisuse ehk pahe juur peitub omakasus. Omakasust udustatud mõistus kiindub üksikuisse piiratud eluvormidesse, kaotab ülevaate neist vormidest ja ta muutustest, aga ka oma ühenduse vaimuga. Siit võttab alguse iga pahe: kadedus, vihkamine, reetmine ja surm, ja kaob võim elu üle. Eetika on - vormid võitluspidamisest jõududega, mis rebivad mõistuse pisiasjusse, millised omakorda kitsendavad ta silmaringi ja nõrgestavad ta mõtteloomingut. Ja selle võitluse meetod on - kuningliku omakasupüüdmatuse süvendamine mõistustes vastavalt ta astmete järgi.

Mõte ja moraal, mille otsustasin kirja panna.

Elame ajastul, kus inimesed soovivad valitseda teisi - ent ei suuda valitseda iseennast. Need inimesed kes ütlevad: "ma ei suuda" ja need, kes ütlevad: "ma suudan" - neil mõlemil on õigus. Me ise valime, millega ennast piiritleme ja kui kaugele oma piirid seame. See mida enda võimekusest ja suutlikusest enne igat väljakutset arvame, tuleneb üldiselt sellest kui kaugele me ennast varasemalt mentaalselt sundinud oleme ning millisena me ennast selles olukorras näinud oleme. Inimese arengu suurim vaenlane on meie enda aju, ratsionaalne mõtlemine ja varasemad harjumused. Ega muidu ei öelda, et oleme aju orjad. Niikaua kuni me eelnimetatul domineerida laseme - oleme orjad iseeneses. Sellele järgneb enese mugavusest tekkinud pettumus, pettumusest kadedus, kadedusest viha, vihast kurbus ja sellele järgneb rida psüühilisi häireid ja haiguseid (kes viimasest väitest rohkem huvi tunneb, tasub uurida psühhosomaatiliste haiguste kohta, mis on inimkonnas ligi 70% haiguste tekkepõhjuseks).

Tasub veeta rohkem aega iseendaga ja tähelepanelikult kontrollida, mis mõtete keskel me igapäev lävime. Iga suur idee või leiutis, mis täna on osutunud reaalsuseks - on saanud alguse ühest ainsast mõtte impulssist. Iga püstitatud rekord või saavutus spordis, on algust saanud mõttetasandil ja tippu jõudnud valitud mõtete koondamise ja enesekontrolli abil. Mõttel on jõud - ja mitte ainult positiivsel, vaid ka negatiivsel. Sellest ka põhjus, miks üldiselt inimene ennast negatiivsel perioodil aina sügavamale musta auku kaevab. Inimene muutub vastavalt sellele, mis keskkonnas ja mille keskel ta viibib. Olgu need füüsilisel või vaimsel tasandil.

Tahame rohkem saavutada ja eesmärkidele lähemale jõuda, siis ei tasu otsida jõudu väljaspoolt, vaid iseenesest - sealt, kus algavad meie mõtted. Sealt samast saavad alguse ka kõik erinevad mõjud, mis tingitud meie mõtete ja ideede õnnestumise, ebaõnnestumise korral... ning neid me igapäev kaasas kanname.


Kaspar

Erinevad mõtlemised

Passiivne ehk absorbeeriv mõtlemine

Pöördudes nüüd nende kolme väljendusviisi juurde alustame sellega, mis neist ilmneb esimesena ja nö. iseenesest, ilma mõtleva isiku otsese kaasabita. Vastupidiselt järgmisele kahele võib seda nimetada passiivseks ja oma iselaadilt absorbeerivaks ehk vastuvõtvaks mõtlemisek, kuna ta seisab võõraste kogemuste omaksvõtmises. See on seisukord, millest meie kõik oleme läbi käinud, ja nimelt õpilase vahekord kas oma õpetajaga või tema poolt käsitatava ainega.

Vaatamata slles seisundis valitsevale mentaalsele passiivsusele tähendab selle mõtteviisi ilmumine ometi väga suurt edusammu, kuna ta on võimalik vaid siis, kui leidub isiklik ja seesmine huvi õpitava aine vastu. See huvi on aga selles seisundis veel põimitud tunnetega: mäletab ju mõnigi, et õpilasena ta on mitu korda olnud tõesti õnnelik ja sügavalt vaimustatud, aimates, et kord mõstab kõik! Sellise mõtlemisviisi ilmumist võiks nimetada ärkamisajaks, vastandina eelnevale pimedale ja tumedale olukorrale, mis kahjuks on veel väga paljude inimste loomulik vaimne seis. Igatahes on selliste inimeste arv palju suurem kui harilikult arvatakse.
Kirjeldatud absorbeeriva mõtlemisviisi saavutuseks on teadmised, mõnikord väga laialdased ja sügavad; kuid nagu eespool tähendatud, mitte teadmised ei tee inimest haritud isikuks, sest need on jõuetud temas arendama võimet, oma oskust tegelikus elus ära kasutada. See nähub kas või võrdlusest tehniku ja inseneri vahel, kellest esimene teeb ainult seda hästi, millest oma kogemusi, kuna teine sageli mõistab suurematestki tekkinud raskustest väljapääsu leida ja luua uut.
Selles pidi veenduma suur hulk meie noori riigiametnikke, kes astusid Tartu Ülikooli, lootes diplomi omandamisega suuta korraldada ja juhtida riigi asju, s.t palju suurema tähtsusega küsimusi kui nende isiklikud huvid. Lühikese aja järel nad jäid ja pididki jääma vaid oma ülemuse passiivseiks käskudetäitjaiks.
Ent raskem pettumus tabas meid kui rahva tervikut. Kui, nagu eelpool tähendatud, kutsusime välisrahvused oma juurde meid valitsema, siis tegime seda mitte sellepärast, et meie ei mõstnud ise valitseda, vaid et tahtsime enda juures parimat valitsemisviisi teostada. Meie õppimiskirg, mis väljendub selleski, et leiame igas maailmajaos eestlasi energiliselt ja edukalt omandamas võõrast kultuuri, sundis meid arvama, et kõik need taanlased, rootslased, sakslased ja venelased õpetavad meile ikka seda kõige paremat.
Kahjuks unustasime, et välismaalased meid õpetavad vaid selleks, et ära kasutada oma huvides, ja et peame vaevaga ise õppima ja keegi meid selle juures ei aita.

Analüütiline ehk peensustesse viiv mõtlemine

Eeltoodust näeme, et ülalkirjeldatud passiivne mõtlemisviis ei vii meid kusagile. Ta moodustas omalajal Euroopa keskaegse, nn. skolastilise kultuuri, selle piiratud ja lühinägelise ilmavaatega, mille iseloomustav omadus seisis selles, et kui taheti näida õigena, siis aitas küllaldaselt mõne üldtunnustatud autoriteedi tsiteerimisest. Kuid niisugune eluvõõras ja ebapraktiline olukord varises kokku täpselt 300 aastat tagasi, ja seda vaid matemaatiku ja filosoofi Descartes'i elutöö saavutusena või õigemini tema leiutise tagajärjel, millega endine mõtlemisviis asendati praeguse aktiivse ja loova mõtlemisega, mis moodustab teise ülalnimetatud kolmest mõtlemisviisist.

Oma iseloomult võib seda nimetada analüütiliseks ehk eraldavaks, ka läbitungivaks mõtlemiseks ja tema omandamine ei tähenda meile ainult täielise vaimse iseseisvuse saavutamist ehk eelpool seatud sihile jõudmist, vaid ta moodustab ka olulise tingimuse vaimse elu kaheks, teineteisest eraldatud osaks jagamisel, mille vajadusest oli kõnesid peetud ammu.
Ainult selle mõtlemisviisi kaudu võib väljenduda meie tõsine, vaimne ja aateline "mina", mida meie isa lapsest saadik kogu aeg tumestame, varjame, kägistame asendades ta oma halvema egoistliku "mina'ga", mis on keskuseks meie füüsilistele kirgedele, puhastama püüdeile ja lõpmatule lõbujanule.

Püüan lühidalt mulle määratud ruumi piires näidata, kuidas toimub üleminek esimesest mõtlemisviisist teise, mis ei tee
kaugeltki ülearuseks süvenemist nimetatud kolme raamatusse.

E s i t e k s peab loobuma pimesi uskumisest, mis on kohane vaid niikaua, kui inimesel veel puudub isiklik mõtlemise võime. Tähendab, peab hakkama süstemaatiliselt kahtlema kõiges, mis meile õpetatud. See kahtlus, mõistagi ei tohi olla eitav ja lõhkuv, mis viiks teaduse täielise eitamiseni ja rumala ning pimea jumalasalgamiseni, vaid ta peab olema loov, asjalik ja mõistlik, et kautlusest tekiks tahtmine vastavat küsimust laiemalt ja üksikasjalikumalt uurida ja anda tõuget, et puht mehaaniline teamine muutuks loovaks arusaamiseks.

T e i s e k s, kui sel viisil on tekkinud vaimne elu, mis seisneb selles, et võidakse omaette ja vaikselt püstitada küsimusi ja nende peale iseenese sees vastust leida, milline võimalus tähendab suurt edusammu, - siis tuleb iga probleem jagada nii mitmeks osaks, kuivõrd see uurijale tarvilik. Neid osi ja nende üksikasju peab eraldi käsitama ja uurima, nene ulatust ja suhtumist omavahel ja peaküsiusele kindlaks määrama. Sellepärast nimetatakse ka terve see mõtlemisviis eraldavaks ehk analüütiliseks. Täiendavalt Euklidese geomeetriale, millesse sel ajal kõik kui evangeeliumisse uskusid, mõtles Descartes välja uue, nn. analüütilise geomeetria, mis tänapäevani moodustab terve moodsa kõrgema temaatika aluse.

K o l m a n d a k s peab looma oma mõtetes korra. Nimelt selgub, et samuti nagu looduses kivi-, taime- ja loomariik järgnevad üksteisele kindlaks määratud järjekorras, tugenedes üksteisele ja võimaldades igale järgnevale olemasolu, nii ka mõtteriigis ruumi-, aja- ja liikumispõhimõtted moodustavad omalt poolt kolm laialdast ja kaugeleulatuvat ala, mille järjekord omab suurima tähtsuse nägematus maailmas. On selge, et kui meie igapäevases elus ei saa läbi kindla korrata, siis oma uues, ärganud vaimses elus peame loomulikult selle samuti maksma panema. Et korra ja mõtlemise algpõhi, see selgub ikka rohkem ja rohkem hilisema aja kõrgemas matemaatikas.

N e l j a n d a k s ja viimaseks, - kui kõik maailm meie analüütilise mõtlemise abil on jaotatud lugematuks arvuks pisiosadeks, ja igaüht neist on tundma õpitud üksikasjalikult, ja selles oma uhkust ja oma ülesannet näeb kõikvõimas euroopa teadus, siis algab uus ja väga tähtis töö. Peab kõik need eraldatud osad liitma ja nendest moodustama üheainsa, korrapärase ja sisemiselt liidetud maailmapildi, kuid mitte üldise ja igale kõlbava ja sundustliku, sest niikaua kui inimesed on mitmesugused, näiteks head ja halvad, ei ole mõeldav üks üldine maailmapilt kõigile. Selle kujundab igaüks isiklikult enesele üksinda, ja vastavalt oma parimatele mõtetele ning oma kõrgematele aadetele moodustab see ta isikliku vara. Ainult sel teel saavutab mõtlev isik oma vaimse iseseisvuse.
See on tee, mille leidmise seadsime oma sihiks. Olgu ta raske, olgu ta pikk, siiski ta on! Ligi 400 aastat tagasi on selle tee käinud üks isik ja temale järgnedes on terve Euroopa saanud mitte ainult kogu maailma intellektuaalseks keskuseks, vaid on ka omandanud jõudusid, milliseid võib kaotada vaid oma kirgede keerises.

Sünteetiline ehk liitev mõtlemine

Jääb järele kirjeldada meie mõtlemisvõime kolmandat väljendusviisi ehk omadust. Siin võib piirduda väga väheste sõnadega, kuna küsimus ei siesa enam selles, kuidas mõttelist iseseisvust saavutada, vaid kuidas seda kasutada. Peale selle on kolanda omaduse ilmumine iseenesest teise omaduse loomulik tagajärg ja nagu tõenduseks, et eelkäivad pingutused on sihile viinud. Vastupidiselt eelkirjeldatud analüütilisele mõtlemisviisile võib seda nimetada sünteetiliseks ehk liitvaks selles mõttes, et kui enne meie sihiks oli minna allapoole, pisemategi üksikasjade sisusse, siis nüüd on tarvis liikuda ülespoole ja ühekorraga haarata kõik kõige laiemad ja kaugemad küsimused nende terves ulatuses.
Seda omadust võib nimetada geniaalsuseks ja see seisab selles, et oma tahtmise järgi saab teha igasuguseid uusi avastusi, iseenesest mõista mitte oma isiklikuks kasuks, vaid terve inimkonna heaks käekäiguks, ja mite siis, kui need lihtsalt tulevad meile ise pähe, vaid ka siis, kui see on tarvilik teatava olukorra juures. See omadus ei võimalda inimesele ainult teostada lihtsaid parandusi, nagu näiteks lendamine õhust-kergemate abinõudega, vaid teha üsna uusi, igapäevasele loogikale pealtnäha vasturääkivaid leiutisi, nagu õhust-raskema aeroplaani ehitamine jne.

Kuid küllalt, ei saa ja ei peagi selles lühikeses jutus kirjeldama kõiki neid imelikke muudatusi, mis tekivad inimeses, kes leidnud oma vaimsuse, Mina - selles kisklevas ja kurjas maailmas. Seega loonud sideme oma vaikiva tunnistajaga, kes on igavese ja muutusteta maailma kodanik ja tema kõrgem ja absoluutsem Mina.

Metapsüühiline ja ratsionalistlik reaalsus

Metapsüühika tegeleb sellega, mis asub väljaspool intellektuaalse mõttevõime ja ratsionalistlike otsustusmeetodite piire ja mis sellepärast - ja ainult sellepärast - peetakse salapäraseks. Metapsüühilise maailma iseloomustuseks on, et ratsionalistlikele kogemustele salapärasena tunduv ei olegi salapärane. See, mis tänapäeval ülemeeleliseks nimetame, oli kunagi tavaline ja endastmõistetav.

Ei pea ära vahetama ka "ülemeelelisust" "üleloomulikkusega". See, mis meelelisest tajumusest seisab kõrgemal, ei ole kaugeltki üleloomulik. Maailm on nii lõpmatu suur, kui, et inimaju julgeim fantaasia seda suudaks ettekujutada, rääkimata sellest, et inimlikud meeled seda tajuda võiks.
Meie meeled on häälestatud ainult õige lühidas ulatuses. Ainult väike tõuge silmas ja me tajuksime soojust valgusena või valgust soojusena. Näeksime nägematuid elektrikiiri valguses ehk istuksime päisepäeva ajal suurimas pimeduses. Ehk väike tõuge kõrvas - ja uskumatu kosmiline müra ümbritseks meid või ümberpöördult: me ei märkaks ainustki häält, oleksime kurdid kõige suhtes, mis tänapäev nimetame tooniks ja heliks, või kuuleksime toone ja helisid, mille eksisteerimisest tänapäev midagi ei teata. Väike muutus ajus ja me vabaneksime kolme dimensiooni ettekujutusest, tajuksime asju ja olevusi kes meie suhtes praegu ei eksisteeru, kuna nad asuvad teisel tasemel. inimese ettekujutus maailmast meie meelte tajumuskohaselt ei ole muud midagi, kui teatud viisil meie tajumusaparaati mõjutavate ärrituste lõpmatult peenendatud reproduktsioon. Objektiivses mõttes pole sel midagi tegemist "reaalsusega". Meie ettekujutus maailmast on seega tajumusete ja otsustuste produkt. Ta on sõltuv inimesest enesest. Ta on ühtekuuluv inimese bioloogilise seisukorraga. Mis meile tundub ülemeelelisena, on sellepärast ülemeeleine, et tänapäeva enamikku inimeste meeled ei ole täiuslikud. On veel inimesi teiste ja teravamate meeltega, nii nagu leidub kaugelenägijaid ehk eriti teravalt kuuljaid. Kui kõik inimesed oleksid kurdid, siis nimetataks kuulmist imeteoks, kuuljaid aga peaks ratsionalistid petisteks. Kõrvale-kaldumist harilikust madalast tasapinnast koheldakse kui ebanormaalsust, haiglast olekut või pettust. Ja nõnda materialistlik-ratsionalistlik maailmavaade eitab uskumatu kärsitusega kõike, mis ületab meelelise tunnetamise ja intellektuaalse mõistmise piirid. Ja alles moodne teadus, vähemalt osaliselt, oli adogmaatiline küllalt, et loobuda sellest mõttetust seisukohast, mille juures ei pääsetud mööda heitlusest ratsionalismi fanaatikutega. Selleks mõjusid viimaste aastate leiutised aja- ja ruumiküsimuste alal (Einstein), millele seltsib aatomite purustamise ja mõnede keemiliste protsesside küsimused, mis tugevalt põrutasid ratsionalistlist maailmapilti.

Mis puutub ürginimese ülemeelelistesse omadustesse, siis ei ole need ka tänapäeval täielikult hävinenud, vaid asuvad uneseisukorras, millest nad kord võivad ärgata, ühes inimeses kiiremalt kui teises.
Eeltoodust võiks järgneda, kui vaieldavaks muutub reaalsuse mõiste. See, mis tänapäev oleme harjunud nimetama reaalsuseks, ei ole midagi muud kui kokkulepe ratsionalistlisel alusel. Reaalsus ei ole midagi kindlaltpüsivat. Mis tänapäeva teadusele näib tõena, reaalsusena, võib sajandeid hiljem osutuda hullumeelsusena. Maailmavaatelistes küsimustes väljendub sageli ratsionalistlise uhkuse kahjulik ja takistav mõju, milline uhkus peab silmapilkset relatiivset reaalsust ainuvõimalikuks ja absoluutseks. Me teame ju, kui väga see nii kindlaks peetud reaalsus on ainult inimese vastuvõtu-aparaadi produkt. Põhimõtteliselt on tähtis see, mis eelpool ütlesime:

Reaalsus on ainult meie tüübilis-inimliku vastuvõtu-aparaadi poolt filtreeritud ja ainult osalisest asjade ja mitteasjade tajumusest saadud ärritus, milliste asjade olu on meile täielikult tundmatu ja milliseid meie ainult ülalnimetatud ärrituste tõttu tunda ja nende üle otsustada võime.

Kui seega metapsüühiline reaalsus on vastukäiv ratsionalistlikule, siis ei tohiks me seepärast esimest pidada fiktiivseks, ettekujutatavaks, nagu see sageli sünnib. Kõik oleneb "filtrist" s. o vastuvõtja inimese bioloogilisest omadusest. Moodne looduseuuria prof. Daque kirjutab:

"Teaduslikud kogemused harilikus mõttes ei ole võimelised meile andma olulisi teadmisi loodusest, nad ei ole ka võimelised otsustama ülemeeleliste teadmuste üle, seda tõekspidama või mitte tõeks pidama". 

Ja müncheni õpetlane jätkab:

"Iga eksaktteadus tegeleb juba oma alguse hetkel fiktiivsusega, mitte loomutruu tõelise seisukorraga".

Kõnelesime subjektiivse vastuvõti-aparaadi mitmekesidusest, mis viib mitmesugusele maailmasuhtumisele. Aga ka objekt võib olla mitmesugune. On võimalik, et ülemeeleliste omadustega inimestele avaldavad mõju ärritused "teisest maailmast", kui meie maailm s.t. on võimalik, et paljud maailmaseisukordade eqntinua'd mõjutavad inimese mitmesuguseid minatsentrumeid. Nõnda oleks mõeldav, et inimene kui ülemeeleline inimene, piltlikult öeldud, seistes kaine continue läbilõikejoonel, võib meelte ühe osaga tulla lähemale ühele ja teise osaga teisele continuale. Aegade jooksul oleks inimene väljaviidud kuuluvusest kahele continuale, mille juures ärritavusvõime ühe suhtes degenereerus, teise suhtes aga tõusis. Rida kogemusi näitab, et sel vaatel on alust. Paul Mongre kirjutab:

"Ei tarvitse olla ainult üks maailm, millesse oleme põimitud. Selle kõrval on mõeldavad veel paljud teised mitmesuguse sisuga maailmad..."

Näitlikult ülaltoodut kokkuvõttes võime öelda: samuti nagu värvipime ei saa otsustada mittevärvipimeda värvitajumuste üle, nii ei või otsustada ülemeelelisuse kaotanud inimene maagilise inimese maailmapildi üle, ammugi seda maailmapilti hinnata.

Vaimsuse poole

Tänapäeva inimene on sisemiselt killustatud. Õiget õnne, tõelist rahuldust, sisemist rahu, sisemist hüvangutunnet tänapäeva inimene enam ei tunne. Masinate ajajärk, askeldamine ja kihutamine, ruttamine ja edasitungimine ei võimalda inimesele enam rahu. Ja nõnda võõrdub inimene pikkamisi kõigest sellest, mis ta olema peaks. Ta unustab vähehaaval, et ta on hingeline, mõistuse ja tahtejõuga varustatud olevus, ja et kõigi väliste raskuste ja takistuste võitmine algab sisemisel teel. Argipäeva masinlikkus teeb inimese enese masinaks, orjaks, kelle elu möödub masinatempos. Üksinda jäädes nii mõnigi tunneb vaiksel silmapilgul oma sisemist nõrkust ja jõuetust. Aga just sellepärast tormabki ta innukalt lõbustuste keerisesse, et seda tunnet lämmatada ja unustada. Sel kombel ei saa juttugi olla tervest, õnnelikust elust.

See ilmneb eriti rohkearvulistes enesetapmistes. Enamal juhuseil ei ole enesetapmiste põhjuseks häda ja puudus, vaid sisemised vastuolud. Miks lõpetavad miljonärid oma elu? Nad olid rikkad, iseseisvad ja - õnnelikud, aga ainult väliselt. Sisemiselt olid nad vaesed ja õnnetud. Vaatamata oma rikkusele, iseseisvusele ja välisele võimule tundsid nad oma "mina" väärtusetust ja viletsust. Nad tundsid piinavat tühjust hinges, õudset hirmu, mis neid viiski enesetapmisele. Tõelikku, sisemist õnne ei saa osta raha eest, sest ta on väärtuslikum kui raha. Ta on kallihinnalisem varandus mis omame.

Sisemise rahu ja sisemise sügavuse puudumine, vaimsuse puudumine ühenduses murede, ärrituste, haiguse, raskemeelsuse ja närvilikkuse üleküllusega, väliste ja sisemiste piinadega, ajab paljuidki inimesi enesetapmisele. Nii elame raskel ja ebatervel ajajärgul, mis meid ähvardab pikkamisi inimsoo arenemisteelt kõrvale viia. Et seda takistada, peame püüdma hingelisustumise ja vaimsustumise poole. Meie kohus on võitu saada aja hävitavatest mõjudest siseelu rikastamisega.

Kui õpime eraldama olulist, mitteolulisest, kui õpime vaatama elu uue pilguga, omame uue mõttemaailma, mis laseb ka elu varjukülgi paista heledamais värves ja loob südameis logemisarmastuse, siis ei tunne me enam endas õudset tühjust ja oleme tõeliselt õnnelikud. Siis kaob mure ja haigus jne., siis omame kõik, mis meid teeb tõeliseks inimeseks. Ja selles suunas algame praegusest peale tegutsema. L.B

Mida taotleme

Asume seisukohal, et maailm kõigega, mis temas asub, on üks tervik, et inimene, rahvas jne. on osake sellest tervikust. Nagu kogu looduses, nii ka üksiku inimese ja rahva elus valitseb teatud reeglipärasuse, otstarbekohasuse põhimõte, mis paratamatult tekitab meis usu vaimsusesse, s.o vaimu juhtivasse ja põhjustavasse mõjusse.

Ei ükski ese, mis inimene valmistanud, nagu maja, laev, nuga jne., pole saadud juhuslikult. Nende valmistamise eel käis mõte, ms lõpuks võttis nähtava kuju. Sedasama võiks öelda kogu maailmast kui tervikust: ei ole kunstiteost ilma kunstnikuta. Ja mis on maailm, kui mitte ületamata meisterteos, kellest seisab kõrgemal ta looja. Seda maailma loovat vaimu leiame ka materjaalsetes esemetes. Viimased on ta väljendused, nähtavad kujud, vormikssaamine. Võiks öelda, nad on ta liikmed, osad, ta keha organid. Igal masina osakesel on oma ülesanne, mida täielikult tunneb ainult ehitaja. Igal keha organil on oma kõrgem eesmärk terviku teenistuses. Nii ka inimesel. Inimene peab teenima teda loonud vaimu, et saavutada tasakaalu, rahuldust ja õnne.

Peab leidma selle mõtte, sihi, otstarbe, mis istutati inimesse ta loomisel. Seda tuleb välja arendada. Nii kasvatab inimene endas sisemise, nägematu inimese. Inimese suurim ülesanne seisab selles sisemises töös enda kallal - mis tähendab universumi looja tahtmist täitma. Kui näeme ringi vaadates gal sammul nõnda palju viletsust, häda, rahulolematust ja haigeid, siis tähendab see seda, et inimene ei tunne oma elu mõtet ja sihti, et ta ei ela kooskõlas looduseseadusepärasusega või et ta sisemine inimene on arenenud vale suunas. Vastavalt siseilmale kujuneb väline inimene ja ta saatus. Sisemise ehk vaimse inimese väljaarendamisel on väga tähtis see, mis inimene mõtleb, tunneb ja usub, sest esimene kujuneb vastavalt meie ideaalidele, maailmavaatele ja mõtteilmale. Tänapäeva inimese hinge tühjus, tasakaalutus ja elu sisustus laseb kahtlematult järeldada, et meie mõtteilmaga kõik korras pole, et evime väärtõekspided ja ideoloogia ja et lõpuks meie maailmavaade on rajatud vale alusele.
Mitmedki sellest aru saades on pööranud selja materialistlik-mehhanistlikule maailmavaatele, mis eitab kõike vaimset, kuid samal ajal suuteline pole rahuldavalt lahendama elumõistatust. Mitmeid pole rahuldanud kiriklik uskki sel kujul, nagu seda tänapäeval pakutakse. Need inimesed on hakanud seniseid väärtusi ümberhindama, on hakanud otsima olulisemat ja püsivamat, kõrgemat tõde, väljapääsu valgusele ja avarusele, milline tung on võõras ja veider neist madalamal seisjaile.
Õilsama, vaimsema maailmavaate omandamiseks peame hakkama mõtlema positiivselt ja omandama uue teadvuse. Teadmuse ja usu vahel on kuristik. Sillaks, mis mõlemaid ühendab, mis viib teadmuselt usu juurde, on faktid metapsüühiliste uurimuste ja nähete näol. See sild ühendab nähtava maailma nägemata maailmaga, inimese - loojaga. Ebanormaalsed eluviisid ja vastuollu sattumine looduseseadusepärasusega on loonud soodsa pinna haiguste levimiseks, nõrgestanud inimese elujõudu ja tahet. Nende pahede vältimiseks tuleb fookus sissepoole suunata. Elada enda mitte välismaailma järgi.